Kadri mõtiskleb

Jānisele (”va kiilakale”, nagu Arvo ütleks) ehk meie puhastverd lätimaa pojast GLEN koordinaatorile meeldib kangesti eestlaste üle nalja heita. Otsustasin arhiveerida, st sedakorda osutasin passiivset vastuhakku. Vähemalt saavad kõik, kes juhtuvad käesolevat lugema järgmine kord väita, et “Ahhaaa, seda nalja ma juba olen kuulnud”. Naljahambad ae, aidake ometi! Palun nalju lätlaste kohta!

1.
“Mis on erinevus eestlaste ja lätlaste vahel?”
“Et lätlased pole eestlased.”
(mõhh?)

2.
Tartu metroos (nali hakkas juba pihta…). Metroojuht teadvustab:
“Järgmine peatus on… järgmine peatus on… Järgmine peatus, siin ta on!”
(vana nali, Jānis!)

3.
Grusiin sõidab drežiiniga mööda raudteed. Eestlane hääletab, grusiin võtab peale.
Eestlane uurib: “Kas Tallinn on kaugel?”
Grusiin: “Ei.”
Hulk aega läheb mööda. Eestlane uurib jälle: “Kas Tallinn on kaugel?”
Grusiin: “No nüüd on juba kaugel.”

4.
“Brainstorm” külastab Eestit. Piletikassa ukse taga on oi-kui-pikk saba. Eestlane seisab kohusetundlikult. Seisab-seisab. Mitme tunni pärast on juba üsna eesotsas, lausa kassaluugini jõudmas, kui…
Keegi hõikab: “Urmas!!”.
Eestlane hüppab sabast välja, et järgi kaeda, kes see hõikab. Ei näe kedagi. Ja oma kohta sabas ta ka enam tagasi ei saa, mingu lõppu. Mis teha, läheb saba lõppu ja…

Seisab-seisab. Peale mitme tunni möödumist on jälle kassaluugini jõudmas, kui…
Keegi hõikab jälle: “Urmas!!”
Eestlane hüppab sabast välja, et hõikujat tabada, aga jääb jälle hiljaks. Ei näe kedagi ja hops saba lõppu tagasi. Mis teha.

Seisab-seisab kolmas kord. Ja järjekindlus viib sihile, jõuab taaskord peaaegu kassaluugini, kui…
Keegi hõikab: “Uur-mas!! Eestlane kargab maruvihaselt sabast välja ja käratab: “Kurrat, ma pole Urmas, ma olen Toomas!!”
(see on minu meelest päris hea!)

5.
On “Õnneratta” telešõu Leonid Jekubovitši juhatusel. Kuna on Eesti Vabariigi aastapäev, on saatesse kutsutud 3 eestlast. Saate teemaks on “puuviljad”.
Esimese eestlase kord arvata tähte. Eestlane arvab: “A!” Saatejuht vangutab pead, sellist tähte sõnas pole.
Teise eestlase koht tähte arvata. Teine eestlane mõtleb, pakub: “A!” Ei, no ei ole sellist tähte sõnas!
Kolmanda eestlase kord. Kolmas eestlane teatab pidulikult: “Soovin sõna ära arvata: Banaan!”

6.
Sünnitushaiglas on 3 naist: eestlane, lätlane ja aafriklane. Kõik vastsed emad. Haiglas puhkeb tulekahju, esimesena tormab beebide ruumi last päästma lätlane. Ta haarab neegritite ja tormab õue.
“Miks just neegrititt?” küsitakse naiselt hiljem.
“Et olla kindel, et ma eestlase last kaasa ei haara!”
(pähh, labane)

…

7.
Ameeriklane, britt ja eestlane joovad ja suurustavad. (See on ropp, edasi ei kirjuta!)

8.
Kaks eesti turisti külastavad Riiat. (See on ka ropp, edasi ei kirjuta!)

9.
“Kes see seal seisab?”
“Aa, eestlane. Jookseb.”
(Bääh, vana nali)

Edasi tõestijuhtunud lood:
10.
Jānis ööklubis Hollywood. Palav on, tahab minna õue värsket õhku hingama. Küsib turvamehelt ukse peal, kas saab siis veel sama piletiga klubisse sisse tagasi. Turvamees vastab stoiliselt: “Saab küll. Aga maksma peab uuesti.”

11.
Jānis Otepääl poes: “Kas teil nätsu on?”
Poemüüja: “Aga teil?”

12.
Jānis Otepääl. Küsib bussijaamast, kuidas Munamäele sõita. Vastus on lakooniline: “Pa asfaltu!”

13.
Elina ja sõbrad on lennujaamas, teel Tbilisist Riiga ja kohtavad seal paari eestlast. Olles hilisele ajale kohaselt lõbusas tujus, hakkavad sõbrad eestlaste üle nalja viskama. Eestlased seepeale… ulatavad oma visiitkaardid.

14.
Jānis ja sõbrad on teel peole, vaja jõuda kuhugi tillukesse külla Tartu lähistel. Taksojuht küsib sõidu eest 150 krooni. Lätlastel on anda 5 latti ja 30 krooni. Püüavad taksojuhti keelitada, et see teeb enam vähem õige summa, olgu hea mees ja vahetagu raha ise järgmisel päeval ära. Taksojuht on silmnähtavalt skeptiline, aga asutakse teele. Taksojuht on pikalt vaikne ja mõtiskleb millegi üle pinevalt. Kuni järsku teatab:
“Kas te tahate öelda, et TEIE latt on kallim kui USA dollar?”

15.
Kadri: “Jānis, aga selle kohta, et eestlased on aeglased sul polnudki nii palju nalju.”
Janis: “Hihii, hahaaa, pane see ka kirja!”

How was the cooperation within your GLEN team (among the participants) up till now?

The cooperation is working very well. Kadri and Elina set their alarm clock at 7 AM each evening before going to sleep. The only one who wakes up at 7 AM is Christina. When Kadri and Elina wake up, the breakfast table is already waiting. After breakfast Elina does the dishes. Kadri still hasn’t done anything useful. Because she is slow. Specially in the mornings. So she is cooking for lunch or dinner. Then she is already faster. But in the evening everybody give an equal effort in blocking the door with the poles. Because of safety.

(:

Kui mitu päeva peab elekter ära olema, et kaoks harjumus kööki sisenedes lülitist “tuli põlema panna” ja köögist väljudes jälle “tuli kustutada”?

Kolmandal päeval on igal juhul harjumus veel alles.

Lumi ronib iga päevaga mööda Kazbeki tippu allapoole. Ja päike jõuab üle Kuro mägede meie verandale aina hiljem ja juba hoopis teise nurga alt, mis muidugi õigustab üha hilisemaid hommikusööke… Sest veranda kasutamisest me veel pole loobunud, kangekaelselt. Šaarik on omastanud ühe vooditest verandal — ja kuna ta tundub nii väike ja külma eest kaitsetu, me teda sealt enam ära ei aja. Veelgi enam:

Elina teatas, et kui tubane temperatuur langeb alla 7 kraadi, kavatseb ta Šaariku tuppa meie vahele magama tuua, kõigil soem. Senine rekordväikseim tubane temperatuur oli 9,3 kraadi, nii et kaua väikesel laigulisel koeral vist enam oodata ei tule. Kui muidugi gaasi enne sisse ei lülitata kui veel külmemaks läheb. Kõik hooned Kazbegis on nimelt gaasiküttega, 15 oktoobril on valitsus lubanud gaasivarustuse käima lükata. Seniks kõik kampsunid ülestikku!

Kui meie sisenesime, siis üks tädidest ärkas ja asus pahura näoga su-dokut lahendama. Teine sättis ennast viksilt tühja leti taha. Postkaardid roostetanud statiivil olid aastast 1977: Gruzinski CCCP, kolme kopikalise margi pilt nurgal. Kaadrid olid imeliselt valitud: lörtsine maantee ja žigulid selle peal, lagunenud tornehitis. fotograafil polnud vist just parim päev.

Kell 11:00 — Elekter on tagasi!

Kell 12:15 — Algus lükkus tund aega edasi. Inimesed tulevad ja lähevad, peataolek on täielik.

Kell 13:15 — Seminar!

Kohtume tänaval Merabiga, ühe Kazbegi vahvaima kodumajutuse peremehega. Seminar on homme.
– “Merabi, kas sa meie seminarile tuled?”
– “No ei saa, habe on ajamata.”
Loogilise reaktsioonina purskume naerma. Aga Merabil pole naljakas.
– “Kaks nädalat tagasi olid mu nõbu matused ja habe on ajamata, sest lein on.”
Hmmm.
– “Aga Merabi, võib-olla siis Dodo (abikaasa) saab seminarile tulla?”
– “Ei. Täna tuli vesi tagasi, kolm päeva on ära olnud. Dodo tahab kindlasti nõusid peasta.”
Vott siis. Ei tea, kas nutta või naerda. Ja veelgi vähem, et kas meil ikka on publikut oodata.

Kui strateegilised päevad hakkavad kätte jõudma, läheb Kazbegis elekter ära. Kusagil on midagi katki läinud, on üks versioon. Keegi on arve maksmata jätnud, on teine. Elekter tuleb tagasi täna õhtul kell 8 on üks versioon. Homme õhtul (”kindlasti!!”) on teine variant. Kui arve kunagi ära makstakse on kolmas variant. Igal juhul on elekter juba kolm päeva ära.

Aga kõigele on lahendus. Kui arvutid ei tööta, on plakatid võimalik trükkida kirjutusmasina ja kena sinise tindiga. Ja kui hästi tahta on võimalik ettekanne valmis kirjutada 3,5 tunniga. Nii palju on meie kolmel sülearvutil kolme peale akut. Aga kuidas projektor tööle panna?

Plakatilt on näha, et Kristina Hoiblaindan, Kadri Runeldan ja Elina Veidan organisatsioonist GLEN organiseerivad midagi.