GLEN? Gruusia?
Ma olen juba üsna soravalt ühe hingetõmbega õppinud vuristama, et “Lähen Gruusiasse läbi viima rahvusvahelist-arengukoostöö-projekti, mida finantseerib Välisministeerium, läheme väikesesse Kazbegi nimelisse linnakesse Lõuna-Osseetia ja Tšetšeenia vahel, turismi infrastruktuuri arenguvõimalusi uurima.” Oehh… Aga kõlab uhkelt, kas pole?
Ülalpooltoodu on muidugi lihtne lühikokkuvõtte kogu sellest suurest ja ambitsioonikast rahvusvahelisest virrvarrist, mis peidab end GLEN võrgustiku nime taha. Et siis „Global Education Network for Young Europeans“. Või „Good Looking Estonians – Never!“. Igale oma maitse järgi. GLEN on saksa päritolu maailmaparandamise projekt, mis saadab Euroopa noored spetsialistid enamsti kolmeks kuuks arengumaadesse oma tarkusi jagama. Aga see on vaid pool asja mõttest – teise poole sõnastab hästi minu Arengukoostöö Ümarlauaga (AKÜ) sõlmitud leping, mis ütleb nii: „Peale projekti lõppemist on stipendiaat kohustatud viima läbi eelnevalt planeeritud projektijärgseid teavitustegevusi ning peale sihtriigist naasmist osalema AKÜ kutsel maailmahariduse teemalistel üritustel ja avalikel kohtumistel või teavitama avalikkust muul moel GLEN-i projektist saadud kogemustest.“ Vott siis. Et kõlab nagu oleks põhieesmärk Kazbegi küla õitseng – aga tegelikult kannab mu missioon hoopis suuremat taaka. Maailmaharidus on selle üldnimetus. Maailm saagu haritud (:
GLEN projekti ettevalmistus on mind sel kevadel mööda Euroopat ringi kandnud. Slovakkia mägedes ja Berliini lähedases juugendhäärberis on mul olnud võimalus kohtuda mitmete vahvate rahvusvaheliste kraadedega: kõigepealt muidugi Eesti Lõunaosariikidest pärit Eliina ja Sakslanna Christina, kes koos minuga moodustavad Kazbegi projekti meeskonna. Ja siis Arvo ja Eneli ja Kullar ja Birgit, kes oma GLEN projektide kaudu sel aastal Indiat, Ugandat, Zambiat ja Lõuna-Aafrika Vabariiki lähevad vallutama. Ja siis kõik need teised kirjud tegelased, kellega teed on ristunud… Et tuul meid kõiki ikka koju tagasi tooks.
