Kadri mõtiskleb

Jätsime Kazbegi selja taha ja peatume viimased päevad enne kojusõitu Tbilisis. On aeg otsi kokku tõmmata. Juba tean, et paljude muude asjade hulgas hakkan puudust tundma:

*meie trio igapäevasest nonstopp absurdihuumorist

*igahommikusest muutuvast Kazbeki mäe vaatest ja lume mõõtmisest

*Elina “veininaeratusest” — see erakordselt särav naeratuse liik ilmneb siis kui kusagilt paistab võimalus veini juua.

*Šaarikust, kes meie verandal omaniku näoga ringi patseerib ja tähtsal ilmel regulaarselt prügikasti kontrollimas käib. Et ega me sinna midagi söödavat pole pannud.

*kontsertitest Šaarikuga. Väikese laigulise koera muusikaanne avaldub kui Leedust pärit keraamilist vilepilli puhuda.

*gruusiapärasest muretust boheemlusest meie peres.

*elektri ootamisest

*Christina vääramatust saksa ordnungist, mis väljendub eriti hästi siis kui mõne uisa-päisa organiseeritud jalutuskäigu või matka jooksul tekib vajadus: veepudeli, taskunoa, lõunasöögi, plaastri, päikesekreemi või peavalurohu vastu. Christinalt võib alati küsida, tal on kaasas.

Sel ajal kui turistid ja noorpere pika laua taga tooste laususid ja pidu pidasid, vaatas vanamemm telekast Ladina Ameerika seepi. Kõrvaklappidega.

“Vott see seal on sulle täpselt paras!” Hobusemees Hvicha osutab hiirjale noorevõitu loomale koplis.

Kõik kolm hobust saavad lõpuks sadulasse ja mina, Christina ning Hvicha hakkame juba külast välja jõudma. Hobusemees jätkab:
“No näed, väärt hobune on. Kaheaastane. Nädal tagasi panime ta esimest korda sadulasse. Küll siis möllas ja kihutas. Korra isegi sadasin alla! Aga vott: täna on teist korda sadulas ja juba täiesti teine tera.”

Ahhh???!!!

Vardzia kindlus on suur auke täis kalju. Kõige keskel, kõige suuremas koopas on kirik. Tühi koobas? Kaugeltki mitte: vahaküünalde lõhn, võlvid 12 sajandist freskodega kuninganna Tamarast ja pühadus, mis muudab õhu tihkeks.

Gruusia kirik on austusväärne institutsioon. “Ähh, iganenud kombed ja tseremooniad, pealiskaudsus ja ei midagi muud,” arvasin ma millalgi lapsiku radikaalsusega pea kõigest kiriklikust. Kui sihuke üsna eestlaslik arvamus kusagil ka paika peab, siis siin küll mitte.

Grusiinid on väga usklikud. Isegi kõige hullem lõhkise kulmuga jõmm-põmm võib pikale veninud veinivõtu lõpupoole oma kahekümne-ei-tea-mitmenda toosti härdalt pühale kolmainsusele öelda. Minus tekitab see austust ja turvatunnet. Ja kui majaperenaine Manoni meid sõnadega “Dai bog vam starovje” taas särasilmselt teele saadab, tundub tähtis ja siiras. Ja järsk tee Kazbegist Tbilisisse tundub ka kohe palju ohutum.

Minu religioonimõtted on üsna lapsikud ja naiivsed, aga on Kazbegi küünlavalgetel õhtutel leidnud mitmeid uusi ja huvitavaid radasid. Hea, et Eestis ootab Taiwanist tagasi sadanud sõber, kellega siuhkseid teemasid arutada saab (;

…näitab end mõtlikul 10. oktoobri hommikupoolikul sellisena.

Vanamehetoid istuvad päikesesoojas ja mängivad pargis kabet. Lehed on juba kuldsed ja helid sügiseselt teravad. Sillal, mis ühendab Avlabari linnaosa ja kesklinna, käib vilgas kinnisvaraäri nagu ikka. Kortereid renditakse, müüakse ostetakse, kogu kaup on kirjas suurtel paberplokkidel. Aga täna toimub kõik nagu veidi tasasemalt, justnagu teaksid korteriärikadki, et kuldset sügist pole enam kauaks.

Jānisele (”va kiilakale”, nagu Arvo ütleks) ehk meie puhastverd lätimaa pojast GLEN koordinaatorile meeldib kangesti eestlaste üle nalja heita. Otsustasin arhiveerida, st sedakorda osutasin passiivset vastuhakku. Vähemalt saavad kõik, kes juhtuvad käesolevat lugema järgmine kord väita, et “Ahhaaa, seda nalja ma juba olen kuulnud”. Naljahambad ae, aidake ometi! Palun nalju lätlaste kohta!

1.
“Mis on erinevus eestlaste ja lätlaste vahel?”
“Et lätlased pole eestlased.”
(mõhh?)

2.
Tartu metroos (nali hakkas juba pihta…). Metroojuht teadvustab:
“Järgmine peatus on… järgmine peatus on… Järgmine peatus, siin ta on!”
(vana nali, Jānis!)

3.
Grusiin sõidab drežiiniga mööda raudteed. Eestlane hääletab, grusiin võtab peale.
Eestlane uurib: “Kas Tallinn on kaugel?”
Grusiin: “Ei.”
Hulk aega läheb mööda. Eestlane uurib jälle: “Kas Tallinn on kaugel?”
Grusiin: “No nüüd on juba kaugel.”

4.
“Brainstorm” külastab Eestit. Piletikassa ukse taga on oi-kui-pikk saba. Eestlane seisab kohusetundlikult. Seisab-seisab. Mitme tunni pärast on juba üsna eesotsas, lausa kassaluugini jõudmas, kui…
Keegi hõikab: “Urmas!!”.
Eestlane hüppab sabast välja, et järgi kaeda, kes see hõikab. Ei näe kedagi. Ja oma kohta sabas ta ka enam tagasi ei saa, mingu lõppu. Mis teha, läheb saba lõppu ja…

Seisab-seisab. Peale mitme tunni möödumist on jälle kassaluugini jõudmas, kui…
Keegi hõikab jälle: “Urmas!!”
Eestlane hüppab sabast välja, et hõikujat tabada, aga jääb jälle hiljaks. Ei näe kedagi ja hops saba lõppu tagasi. Mis teha.

Seisab-seisab kolmas kord. Ja järjekindlus viib sihile, jõuab taaskord peaaegu kassaluugini, kui…
Keegi hõikab: “Uur-mas!! Eestlane kargab maruvihaselt sabast välja ja käratab: “Kurrat, ma pole Urmas, ma olen Toomas!!”
(see on minu meelest päris hea!)

5.
On “Õnneratta” telešõu Leonid Jekubovitši juhatusel. Kuna on Eesti Vabariigi aastapäev, on saatesse kutsutud 3 eestlast. Saate teemaks on “puuviljad”.
Esimese eestlase kord arvata tähte. Eestlane arvab: “A!” Saatejuht vangutab pead, sellist tähte sõnas pole.
Teise eestlase koht tähte arvata. Teine eestlane mõtleb, pakub: “A!” Ei, no ei ole sellist tähte sõnas!
Kolmanda eestlase kord. Kolmas eestlane teatab pidulikult: “Soovin sõna ära arvata: Banaan!”

6.
Sünnitushaiglas on 3 naist: eestlane, lätlane ja aafriklane. Kõik vastsed emad. Haiglas puhkeb tulekahju, esimesena tormab beebide ruumi last päästma lätlane. Ta haarab neegritite ja tormab õue.
“Miks just neegrititt?” küsitakse naiselt hiljem.
“Et olla kindel, et ma eestlase last kaasa ei haara!”
(pähh, labane)

…

7.
Ameeriklane, britt ja eestlane joovad ja suurustavad. (See on ropp, edasi ei kirjuta!)

8.
Kaks eesti turisti külastavad Riiat. (See on ka ropp, edasi ei kirjuta!)

9.
“Kes see seal seisab?”
“Aa, eestlane. Jookseb.”
(Bääh, vana nali)

Edasi tõestijuhtunud lood:
10.
Jānis ööklubis Hollywood. Palav on, tahab minna õue värsket õhku hingama. Küsib turvamehelt ukse peal, kas saab siis veel sama piletiga klubisse sisse tagasi. Turvamees vastab stoiliselt: “Saab küll. Aga maksma peab uuesti.”

11.
Jānis Otepääl poes: “Kas teil nätsu on?”
Poemüüja: “Aga teil?”

12.
Jānis Otepääl. Küsib bussijaamast, kuidas Munamäele sõita. Vastus on lakooniline: “Pa asfaltu!”

13.
Elina ja sõbrad on lennujaamas, teel Tbilisist Riiga ja kohtavad seal paari eestlast. Olles hilisele ajale kohaselt lõbusas tujus, hakkavad sõbrad eestlaste üle nalja viskama. Eestlased seepeale… ulatavad oma visiitkaardid.

14.
Jānis ja sõbrad on teel peole, vaja jõuda kuhugi tillukesse külla Tartu lähistel. Taksojuht küsib sõidu eest 150 krooni. Lätlastel on anda 5 latti ja 30 krooni. Püüavad taksojuhti keelitada, et see teeb enam vähem õige summa, olgu hea mees ja vahetagu raha ise järgmisel päeval ära. Taksojuht on silmnähtavalt skeptiline, aga asutakse teele. Taksojuht on pikalt vaikne ja mõtiskleb millegi üle pinevalt. Kuni järsku teatab:
“Kas te tahate öelda, et TEIE latt on kallim kui USA dollar?”

15.
Kadri: “Jānis, aga selle kohta, et eestlased on aeglased sul polnudki nii palju nalju.”
Janis: “Hihii, hahaaa, pane see ka kirja!”

How was the cooperation within your GLEN team (among the participants) up till now?

The cooperation is working very well. Kadri and Elina set their alarm clock at 7 AM each evening before going to sleep. The only one who wakes up at 7 AM is Christina. When Kadri and Elina wake up, the breakfast table is already waiting. After breakfast Elina does the dishes. Kadri still hasn’t done anything useful. Because she is slow. Specially in the mornings. So she is cooking for lunch or dinner. Then she is already faster. But in the evening everybody give an equal effort in blocking the door with the poles. Because of safety.

(:

Kui mitu päeva peab elekter ära olema, et kaoks harjumus kööki sisenedes lülitist “tuli põlema panna” ja köögist väljudes jälle “tuli kustutada”?

Kolmandal päeval on igal juhul harjumus veel alles.