Kadri mõtiskleb

Armeeniasse saab viisa piirilt. Aserbaidžaani saab viisa Tbilisist, saatkonnast. Mägi-Karabahh jääb Armeenia ja Aserimaa vahele, sinna on eraldi viisat vaja. Selle saab Armeeniast, Jerevanist ainult. Aga kui see viisa passis on, siis enam Aserbaidžaani minna ei saa. Ei lubata. Armeenia ja Aserbaidžaani piir on üldse suletud, nii et mõlemat külastada saab ainult üle Tbilisi, mis on väga suur ring. Armeenia ja Türgi piir on ka suletud. Ja Gruusia ja Venemaa piir, aga see pole enam mingi üllatus.

Abhaasiasse, mis asub Gruusia territooriumil aga on de facto rohkem Venemaa nukuriik, on ka eraldi viisat vaja. Sinna lastakse ainult välismaalasi, grusiine ei lasta. Ja kui seal oled ära käinud, on suur võimalus et enam ei lasta Gruusiasse tagasi. Lõuna-Oseetiaga, mis ka on Gruusia territooriumil aga de facto rohkem vene nukuke on vastupidi: sinna lastakse erandjuhul grusiine. Välismaalasi ei lasta. Ja grusiinid lihtsalt ei lähe, sest võimalus eluga ja rahakotiga tagasi tulla on väike.

Tõnu tegi kokkuvõtte:
* Venemaa armastab Armeeniat ja ei armasta Gruusiat
* Aserid armastavad Türgit ja saavad Gruusiaga hästi läbi. Nad ehitavad Armeed, et Armee-nia maa pealt pühkida.
* Armeenia tahab Lääne-Armeeniat Türgilt tagasi saada.
* Gruusai tahab Abhaasia ja Lõuna-Osseetia Venemaalt tagasi saada.
* Aserbaidžaan tahab Mägi-Karabahhi Armeenialt tagasi saada
* USA tahab lisaks Gruusiale ja aseritele ja Türgile ka Armeenia oma kotti saada
* Kõik tahavad midagi saada

Kadri peseb nõusid: Kas on naljakas? Minu meelest küll ei ole, aga Elinale ja Christinale teeb miskipärast kangesti nalja, kui seda võimalust nimetada.

Peatamatu-hobune: Kazbegi hobusetõug. Tunneb üht käsklust, selleks on “Mine!”. Seda sain ma muidugi teada alles siis kui ma juba ühe eksemplari seljas istusin ja hobusemees uhkelt teatas, et “Seesiin pole mingi ratsahobune, see on võidusõiduhobune.” Õnneks oli suhteliselt sile ja lage väljak.

Puuvilja-inimesed: Chiaturast pärit perekond, kes iga päev uuesti, naeratuste ja naljade saatel, järjekindlalt meil nahka üle kõrvade üritas tõmmata. Nüüd sai hooaeg läbi ja puuvilja-inimesed kolisid koju puhkama. Kurb kohe. Kazbegisse jäid väheseid nigelaid köögivilju müüma vaid paar morbiidset aserit.

Zviadi-kompleks: Kadri, Christina ja Elina kiiks aegajalt igas poolseljaga Gruusia mehes näha pealetükkivat “sõpra” Zviadit

Ševardnadze: Kazbegi kohalik kuulsus, giid-peni. Kaukaasia lambakoer, kes töötab vabatahtlikkuse alusel turistide heaoluks. Ševardnadze võtab turistid külast sappa, näitab neile teed mäkke kiriku juurde, ootab kuni nad seal pilti teevad ja seejärel viib nad turvaliselt alla külla tagasi. Mitte ei jookse järgi, vaid ees! Teed näitab!

Tbilisi-auto: uhked mustad ja läikivad autod, mis teokiirusel Kazbegi auklikel tänavatel venivad. Ilmselgelt on nad hädas ja muretsevad oma tervise ja välimuse pärast.

Ust lukustama: kahe harjavarrega, seestpoolt

Lubasin Martin Karnerile Eesti diplomaatide korpusest Tbilisis, et korraldan kõrgetele Eesti diplomaatidele Kazbegis lõunasöögi. Martin rõhutas telefonis märksõnu: kõrgetasemeline väljasõit! koostöös protokolliosakonnaga! peab olema kindel, et saab tehtud! Mina üritasin võimalikult tõetruult Kazbegi olusid kirjeldada. Kui telefoni ära panin, meenus muheledes, et:

1. Unustasin mainida, et “Kazbegi piirkonna uhkeimas restoranis” on “korraliku WC” asemel auguga variant hoovi peal.
2. Unustasin mainida, et Kazbegi peaväljakul käivad ringi lehmad, sead ja koerad ja vahest võib kuiva jala säilitamiseks olla vaja üle hunniku kalpsata.
3. Unustasin mainida, et Nivad, mida Kazbegi keskväljakult rentida saab, et Tsminda Sameba kiriku juurde sõita, on üsna päevinäinud. Uksi saab vahest sulgeda vaid suure prõmakaga ja väljastpoolt. Juhtidel on enamasti seljas võidunud maika ja tobi hambus. Ja tee kiriku juurde raputab korralikult.

Martin, kui palju kohalikke võlusid su diplomaadid taluvad?

Kui hommikuunisena verandale koperdasin, küsis Christina millegipärast kõigepealt, kuidas mul kõhuga lood on. Mitte et kuidas ma magasin või midagi. Mis mõttes kõht? Küsimuse suund sai verandalt alla kiigates kiiresti selgeks: peremees Datuna ja tema poeg Georgi nülgisid nimelt lammast, sealsamas.

Mariamoba on püha, pidupäev. Kõik kohalikud Kazbegis ja rohkearvulised külalised Tbilisist ronivad seda tähistamaks Tsminda Sameba kirikusse mäe otsas. Muidu inimtühi mäekülg kihab sel päeval autodest, hobustest, inimestest — ja lammastest.

Kõigepealt käiakse jumalateenistusel. Kirik on nii puupüsti rahvast täis, suurema ummiku vältimiseks toimub ukse peal loendus: 10 välja ja alles siis 10 sisse. Peale jumalateenistust käiakse lambaga kolm korda ümber kiriku. Seejärel tabab lammast kiirelt muundumine šašlõkiks, sealsamas kiriku müüri taga (lausa kirikuhoovis ohverdamine olevat paar aastat tagasi ära keelatud). Šašlõkk saab lauale, toostid kõlavad ööni.

Minu jaoks on see paganlike ja väga kristlike kommete kompott äärmiselt võluv. Vana ja uus kombestik käivad kokku nagu õlitatult, ei mingit valehäbi. Siin suudleb proua risti, sääl 3 meetrit eemal saab lambast läbi osavate käte produkt (vt pilti). Kohalike kirikuisade suhtumisest aga on näha, et neile rahvakombed päris probleemivabad pole:

“Isa Ignatius, kuidas nii et teil siin nõnda lambaid ohverdatakse? See ju puha paganlik komme?”
“Ee. Ehmm. (vaatab mujale) Nohh. Vaadake. Palverändurid tulevad siia kaugelt ja on näljased…” (väga ebaveenvalt)

Vaata ka Timo Vogti väga vinget reportaaži Mariamobast aasta tagasi: SIIN.

1. Sandaalid. Ma ei saa siiani aru, mis mul arus oli kui otsustasin neid mitte kaasa pakkida.
2. Apteegist ussirohtu. Minul ei ole usse, aga Šaarikul on vist. Ta käitub imelikult.
3. Viimased Ekspressid ja muud lugemist.
4. Paar venekeelset kudumisajakirja (: See on palve meie natšalnikult Nonalt, kes pikkadel Kazbegi talveõhtutel naabritele kampsuneid koob.
5. Minu triibuline kampsun. Kazbegis on juba külm, aga Tbilisi poodide kammimine pole siiani edu toonud, siin on kampsunite hooaeg veel kaugel.
5. Mingi päikesekreem, kus on faktor vähemalt 20.
6. Kindad
7. Katelok ja süüdet kui tahame matkama minna
8. “Tiiger ja Draakon” CD peal. Ja “Baraka” kui saad. Nõiduslikke filme nõiduslikku Kaukasusse. Oleme kõik Christina poliit-trillerid juba ära vaadanud.
9. Taskulambiga mobiiltelefon (: See on samuti palve meie natšalnikult, ma ei tea kus ta sellist on näinud. No olgu, see on pigem naljaga pooleks öeldud..
10. Kama! Mitu pakki! Mul on siin üks lätlane, kes on selle järgi hull. No 4 vähemalt. (Tervisi Arvole)
11. Šokolaade ja Vana-Tallinnat, nii suveniirpudelites kui paar suurt pudelit kui saad, et saaksime kinkida.
12. Eerik Kumari lindude määramise raamat.

Siis plaanisin muidugi veel tellida sinu ema tikrikooki, mõnd kompotti, paar kohukest, suitsuvorsti ja muud taolist, aga kahtlen kas Läti piirivalvurid selle üle just väga rõõmsad oleks.

Oleme Kazbegis omaks saanud, see väljendub mitmetes igapäevastes pisiasjades:

1. Alati küla keskväljakul kliente ootav taksojuht Važa (kes ise nimetab ennast Kaukasuse Alain Deloniks) tervitab meid igal võimalusel muhedalt “Privet lazdotški, kak djela?”.

2. Kazbegi ainukeses restoran-sööklas ei lubata meil enam arvet maksta. Kokatädid ei taha sellisest võimalusest kuuldagi. Küll aga on võimalik, et lauda ilmuvad igasugused menüüvälised asjad: boršš, lihaguljašš.

3. Vanaisake, kes meile veini müüb, langetas liitri hinna 2 larilt (14 EEK) 1.80-le (12.60 EEK).

4. Kui poest viimati teed tahtsime osta, siis poemüüja keeldus müümast. Kehv kaup pidi olema.

5. Et me järjekindlalt igat seepi, köögivilja, leiba ja küpsist eraldi kilekotti ei luba panna, on saanud üle küla naljanumbriks.

(Omal nahal järgi proovitud ja töötab)
1. Taimed, mille otsas saab rippuda. Rododendron on eriti hea.
2. Taimed mille otsas saab korraks rippuda (võib nimetada ka “semi-riputavateks”).
3. Taimed mis ise su külge rippuda tahavad. Okkalised tavaliselt. Põldmari on eriti õudne tegelane.

Vanaisa, kas ma saan nüüd teaduspreemia?

Saamisloost: Käisime Dagmari ja Ievaga (kaks GLEN tegelast, kes töötavad Borjomi rahvuspargis) sealsamas rahvuspargis matkamas. Nigel kaart oli. Ja nigelalt märgitud rada. Teisel päeval, kui jõudis kätte mäest alla laskumise hetk eksisime rajalt. Me väga ei muretsenud, jätkasime laskumist, küll rada leiab meid ise.. Aga vott ei leidnud. Ja järsuks läks ka ja taimi oli hirmus palju ja pikkamööda sai kõndimisest ronimine ja ronimisest rippumine. Jäime kuuse alla ööbima, seal juurte vahel oli parasjagu üks väike horisontaalne pind, kuhu kolm magamiskotti sai kõrvuti panna ja ümber olid juured ja oksad. Nagu väike koobas selline. Ainult kolme peale oli jäänud pool liitrit vett. Ja kolm kurki. Ja neli õuna. Muud süüa oli ka, aga selle tarvitamine oleks joomist eeldanud… Dagmar nägi unes külma-magusat-gaasidega limonaadi. Mina nägin unes Tõnut ja külma õlut. Ieva nägi ka külma õlut unes. Või pigem kolme külma õlut teda teades (:

Hommikul rippusime edasi, õige järsk oli. Aga 2,5 tunni pärast jõudsime alla, jõe äärde. Vesi, juua, elus, terved! Enam nii ei tee ja kui Kazbegisse jõuan panen Tsminda Sasmeba kirikusse küünla. Kaks õigemini, Ieva eest ka, ta palus.

Dagmar tegi hommikuse pildi meie “koopast”, tundub et käed värisesid:

Rohkem turiste ei tähenda rohkem raha.
Rohkem turiste tähendab vähem lehmi ja vähem tööd.

Soso on hea näide muutuvast ajast. Kui ta noor oli, oli nende perel mitmesajapealine lambakari. Suvel karjatati neid kodustes Kaukasuse mägede, talvel sammuti lammaste sabas mitutuhat kilomeetrit, Kaspia mere äärde. Nüüd on piirid suletud — teisel pool mäge on Inguššimaa ja vene piirivalvurid. “Isegi linnuke ei pääse üle lendama..”. Sadade lammaste asemel on Sosol nüüd 24 lehma. Piimast teeb pere juustu ja juustu vahetab pere köögi- ja puuviljade vastu. Ise nägime. Aga mida rohkem turiste Jutta külla satub, seda vähem lehmi on vaja, et ära elada…

Ehki olin veini kõrvale toostide ütlemise kombest Gruusias ennegi kuulnud, rabas see traditsioon mind jalust. Kõik see siirus ja uhkus ja nostalgia ja ausus, mis toostide sisse pannakse. Ei midagi iroonilist või küünilist. Iga grusiin, kes võtab toosti lausuda, on sündinud oraator. Mida õhtu edasi, seda pikemaks ja südamlikumaks venivad toostid. Ei mingit “hops ja valmis, võtame”. Ja ei mingit juttugi, et keegi kahe toosti vahel veini limpsiks!

Esimene toost on meie tutvusele. Gaumarjos!
Teine toost on tänasele õhtule. Gaumarjos!
Kolmas toost on alati pühale kolmainsusele. Gaumarjos!
Neljas toost on meie vanematele. Keda me väga armastame, hoiame, kelle eest me hoolitseme. Gaumarjos!
Viienda toosti ütleb Elina Pühale Stephanile, kelle järgi on nime saanud Kazbegi küla (Stephansminda). Ja Kazbegi kaunile mäetipule, mis küla eest hoolt kannab. (Valjuhäälne heakskiit grusiinist kaaslaste poole pealt.) Gaumarjos!
Kuues toost on meie õdedele ja vendadele.Gaumarjos!
Seitsmes toost on kaunite naiste terviseks.Gaumarjos!
Kaheksanda toosti ütleb Kadri kõigele ilusale (za krasotu), ja kõigi ilusate paikade seast eriliselt silmapaistvale Gruusiale. (Valjuhäälne heakskiit, taaskord — aga Kadri harjutas ka hulk aega ette ning küsis Elina käest, kuidas on vene keeles “silmapaistev”.) Gaumarjos!
Üheksas toost on puhtale loodusele ja tema poegadele (?). Aga võib-olla ma ei saanud päris hästi aru. Igal juhul - Gaumarjos!
Kümnes toost on kõigile neile, kes meid armastavad ja keda me armastame ning kes pole hetkel meiega, kuid kahtlemata meie peale mõtlevad. Gaumarjos!
Üheteistkümnes toost on meie vahel tärganud sõprusele. Et me seda ei unustaks. Ja et me seda hoolsalt hoiaks ja alati endaga kannaks. Gaumar-JOS!