Kadri mõtiskleb

Grusiinid tellivad tavaliselt vähemalt 20 hinkalit-pelmeeni igaühele ja vähemalt 2 liitrit veini pealekauba. Pool jääb neist järele, aga mis siis. Koonenrdamine pole Gruusias tavaks. Meie jaksame tavaliselt ära süüa neli hinkalit igaüks. Või maksimaalselt viis kui kõht on tühi.

Niisiis eksmeriment selline: oleme söögikohas ja otsustame katsetada, kas õnnestub kolme peale tellida:
3 hinkalit (igaühele üks, mismõttes!)
pool liitrit veini (ennekuulmatu!)
Üpris tavatu! Ja naeruväärne grusiinide arvates. Ja koonerdav. Umbes nagu üritaks Eestis tellida kolm uba õlle kõrvale. Aga meie jaoks väga lõbus eksperiment (:

Elinal läksid esimese raksuga ja suure naeruga sõnad suus sassi ja ta puterdas: “Palun pool liitrit hinkalit ja kolm veini”. Teine katse läks juba õigesti. Ja ettekandja oli kõvast puust, ükski näolihas ei liikunud. Ning oh üllatust, kümne minuti pärast oli tellimus laual! Ja möödus veel 10 minutit ning lauale ilmus veel liiter veini!? Kingitus naaberlauast. Tundub, et isegi kui ettekandjatel on piisavalt külma närvi siis ühiskonnal üldiselt seda ei jätku…

Kohtusime Karloga marsrutka peal teel Tbilisist Kazbegisse.

“Mis usku te olete?”
“No meil Eestis on nii, et inimesed sageli ei usugi. Ei kuulugi kuhugi usku.”
“Tõesti? Tõsijuttu räägite? Kirikus siis ei käigi?” (siiras hämmeldus)
“Ei..”
“Aga kuidas teile siis nimi pandi?” (võidurõõmsalt, sest ei saa ju ometi olla, et see toiming kuidagi väljaspool kirikut tehtaks)
“No vanemad lihtsalt panid nime. Valisid nime ära ja panid.”
“Pole varem midagi seesugust kuulnud. Ikka räägite tõsiselt? Ja mis te siis teete kui teil mingi probleem on? Ikka ei lähe kirikusse?”

See religioon on üks lõputu teema. Kuidagi ei õnnestu rahuldava lahenduseni jõuda. On ka selliseid juhtumeid olnud, kus vestluspartner püüab-püüab, kangesti püüab seda uskumatust mõista ja lõpplahenduseks on: “Ühesõnaga (ragin, ragin, ragin) — te olete järelikult siis õigeusklikud.”

Bassein: roheline puusani veega auk Kazbegi linnaservas. Gruusia parimatel poegadel on tavaks oma LADA selle servale parkida ja väljamaa tüdrukute tähelepanu võitmiseks auto katuselt auku peakaid-hüppeid teha (vt pilti).

Broon: meie uus tšainik ehk veekeetja. Valida võis selle, Elektrolutsu ja Philipppzi vahel.

Elekter-vesi-gaas: tsivilisatsiooni hüved, mis põhimõtteliselt on kõik Kazbegis olemas, aga kahjuks enamasti ükshaaval. Elektriga on eriti naljakad lood: “Manoni, miks elektrit pole?” “No arvet pole maksnud ju veel..” “No aga miks sa siis ei maksa?” “Pole tulnud veel, nohh. Küllap homme tuleb arve, siis maksame ära ja tuleb elekter ka tagasi.” Tagurpidiantsla.

Hatchapuri: gruusia rahvussöök. Juustuga küpsetatud sai sisuliselt.

Homme: väga oluline sõna gruusia keeles ära õppida. “Ei” ei oma grusiinidele mingit tähendust. Tuleb öelda “Homme!”. Ja siis juba et “Ülehomme”. Ja siis et “Järgmisel nädalal”. Aitäh, Steffi ja Danute (:

Kell 7: on iga päev see aeg kui me üles ärkame. Kusjuures kell 7 on kuidagi alati erineval ajal. Ükspäev hakkasime lausa mõtlema, kas “päris kell 7″ ikka on juba valge üldse? Eliinal kusjuures on kaks äratuskella. Üks malbe häälega ja üks kurja häälega. Kui väga vaja on ärgata, siis ta peidab selle viimase riidekappi.

Laima Vaikule ja Raimonds Pauls: Läti Anne Veski ja Vello Orumets. Gruusias hirmus populaarsed. Ka noorte hulgas.

Manoni: meie hazjainka

Manoni-kook: Manoni poolt küpsetatud hatchapuri, mille sees on juustu asemel on nõgesed ja peedilehed. Väga rasvane. Meile eriti ei meeldi kui just Manoni ei vaata. Šaarikule meeldib.

Mitte-hachapuri: Hatchapuri laadne küpsetis, mida meile külas alati pakutakse ja kuidagi ei oska keegi seletada, mis see täpselt on. Ainus seletus on, et see on “Mitte-hatchapuri”. Vahe seisneb vist täidises jälle.

Šaarik: meie väike laiguline koer, kes armastab palavalt mu villasokke. Pole üldse “pallikese” moodi nagu nimest võiks järeldada.

Vaibatatud: töötermin. “Vaibatatud kodu” on tüüpiline Kazbegi kodu, kus vaibad on põrandal, seinal, laes ja voodikatteks. Väga vaibatatud.

Kirjutan kõigepealt selle kohustusliku osa ära, siis saab edasi juba suurema lauluga (: Ehk siis kuidas läheb meie projektil? Mis me seal Kazbegis õigupoolest toimetame?

Nooh… Turism, infrastruktuur, selle arendamine. Tegelikult on meie projekti ümarad plaanid saanud üpris konkreetse sisu. Nimelt aitame Kazbegi maavalitsusel koostada veebilehte, kust oleks võimalik leida informatsiooni kõigi kohta, kes külakeses ja eemalgi kodumajutust pakkuvad. Et oleks pildid, telefoninumbrid, hinnad ja kirjeldused — nii et kõik turistid ei läheks sirge seljaga selle ühe tüübi juurde, kelle nimi on juhuslikult Lonely Planetisse sattunud. Esilagu kogume informatsiooni: käime siin piirkonnas majast majja ja külast külla ning pildistame, jutustame. Seejärel hakkame kodulehe kallal nokitsema — õnneks on puht juhuslikult olemas ka väga professionaalsed abimehed, kes parajaks ajaks Eestist ja Lätist Gruusiasse külla tulevad (:.

Teiseks osaks meie tööst on hetkel Kazbegit külastavate turistide küsitlemine. Koostasime küsimustiku, mis hõlmab majutust, toitlustust, infot Kazbegis. Küsime küsimusi. Ning septembris-oktoobris kui andmed on analüüsitud, korraldame kohalikele huvitatutele seminari, kus selgitame vastustest lähtudes Kazbegi turismi hetkeolukorda ja loodame anda adekvaatseid juhiseid selle kohta kuidas jätkata tuleks.

Kõik läheb esialgu üsna lepase reega, aga on siiski ka mõned kukalt-kratsima-panevad momendid. Nendeks on:

*Kommunism. Meie kontaktisik Kazbegi linnavalitsuses arvab, et turistide varandus saaks kõige õiglasemalt jaotatud kui ainukese kontakttelefonina paneksime internetti tema numbri. Et küll ta siis ise vaataks kuhu inimesi saata. Et kellel parasjagu on vaja laps kooli panna või kellel uus telekas osta… Selline lähenemine paneb kukalt kratsima. Eliina arvas, et peaksime projekti alustama loenguga “Turumajanduse alused.”

*Veel kord kommunism. Kui küsime kodumajutuse omanikult, kui palju ööbimine üheks ööks maksab, saame vastuseks: “15 dollarit”. Et naaber olevat ka samasuguse numbri öelnud. Mis sest, et naabril on uhke häärber ja tal endal väike pugerik ja vets hoovi peal ja sinna saamiseks peab kuidagi lehmasuurusest kurjast koerast mööda saama. Ja mis sest, et kui natuke keubelda on iga kell võimalik hind 10 lari peale tingida. + kolm söögiaega hinna sees. Miskipärast kipub see osa infost väga ebaadekvaatseks.

*Kuumapäised meessoost ülemused. Käisime nendega ükskord veini joomas. Järgmisel HOMMIKUL juba kutsusid nad meid õlut jooma. Järgmisel päeval helistasid nad kuus korda. Õhtul tulid ise kohale kui me telefoni vastu ei võtnud. Järgmisel päeval helistasid jälle seitse korda. Õhtul tulid ise kohale kui me telefoni vastu ei võtnud. Lõputu lugu (: Õnneks oleme ära õppinud edasilükkamistaktika.

*”A djevotški, võ kofi pitje?” Me käime iga päev nii neljas-viies kodus pildistamas ja jututamas ja kõik pakuvad meile kohvi (: Üldiselt üritame nõustuda ainult igas kolmandas kohas, aga vahest juhtub, et “lauake katab end” ilma et me üldse midagi enda kaitseks jõuaksime öelda…

*”A võ zamužem?” (: Alati on mõni tragi poeg, vennapoeg, onupoeg või kaugem sugulane, kes oleks huvitatud meiega tutvuma. Minu abielusõrmus on õnneks (khmm.. enamasti) üsna tugev argument, nii et Christina ja Elina usaldavad sellele küsimusele vastamise tavaliselt minu hooleks.

Mitte et ma ilmtingimata tahaksin ülbata või uhkeldada, aga vaade… on selline.

Selle pildi tegi Christina esimesel õhtul kui Kazbegisse jõudsime, siis kui viimased päikesekiired veel mäe tagant välja piilusid. Tsminda Sameba kirik on juba varjus. Ei ole kusagilt internetist näpatud postkaart, ausalt (:

Helistasin Kadrile alguses “ainult 7-kroonise” mobiiliminutihinnaga. Ei jõudnud köhidagi, kui esimene tuhat krooni lõhki sai. Nüüd räägin esimest korda elus tasulise skaibiga. On kasu küll, tuhat saab täis alles köhides.

Kadri tähelepanekutest Gruusia kohta on minu jaoks seni kõige meeldejäävam (samas nii ootuspärane) olnud kohalike ebaviisakusse kalduva viisakuse lugu. See, et kui sina ei lähe külla, tuleb küla sinu juurde. Üksiolekuaega ei anta. Kui ütled, et oled haige, tuleb neid veel rohkem ja veel pikemalt. Põetama. Külaline kui ühiskondlik vara.

Muid noppeid — Kadri ja teised tüdrukud on tänaseks käinud vanale grusiinihärrale heina tegemas, koera mängima õpetanud (koerad on seal mänguvabad tarbe- ja tapariistad), toas asjad eurooplase kombel ümber kolinud, ootamatult nõukogude Lõuna-Osseetia piirikontrolli sattunud, gaasist, veest ja elektrist unistanud, halba sašlõkki mälunud, ämbriga veini ostnud, käesoojaga tatart keetnud, mägitee lõpus käinud, poolike sigade logistikat kaardistanud, kodu igatsenud, maastikke imetlenud, peaga vastu kommunismiturismi jooksnud, tööluusi pidanud, tööd teinud, Eesti raamatutest ja inimestest puudust tundnud, koti valesti pakkimise avastanud ja kampsunile mõelnud, oma aadressi kindlaks teha püüdnud, gruusia keelt õppinud, küla kahe ainsa puu vahekaugust mõõtnud ja palju palju muud.

Järgmisel nädalal jõuab Katka arvatavasti ka netti.

Kadri jõuab varsti jälle Tbilisisse ja räägib siis oma seiklustest. Mina aga annan niikaua teada, et nüüd on postitustele vastuste jätmine korras — vastused ilmuvad kohe (kui prügikontroll neid just ootele ei pane) ja esileht ei näita enam vastuste kohta valeinfot ega suuna kuu peale.

Gaumarjobat! Oleme kolmandat päeva Kazbegis. Kodu aknast paistab meil mäetipp — aga elektrit see-eest pole. “Homme saab” kõlab juba kolmandat päeva. Või siis jrgmne nädal…

Kaks ust on meil ka — aga nad ei käi lukku. Vett ka praegu pole — küll aga on liiter veini Borjomi pudelis. Rõdu on ka — ja terve lärmakas külatäis inimesi, kes aitasid meil eile voodeid ümber paigutada. Köögiukse tõstsime need ise eest ära, et avaram oleks ja peitsime perenaise eest voodi alla.

 40 kraadi juures on kõigil on palav: kassil, kassil, kassil, koeral ja Eliinal

Kõigepealt küsimus loodusesõpradele: Miks mesilased on kestast välja pugenud? Leidsime ühe puu küljest terve hulga selliseid tühjasid putukakesti.

Teiseks küsimus kultuurivaldkonnast: Miks restorani peab püksata sisenema? (: