Kadri mõtiskleb

Rohkem turiste ei tähenda rohkem raha.
Rohkem turiste tähendab vähem lehmi ja vähem tööd.

Soso on hea näide muutuvast ajast. Kui ta noor oli, oli nende perel mitmesajapealine lambakari. Suvel karjatati neid kodustes Kaukasuse mägede, talvel sammuti lammaste sabas mitutuhat kilomeetrit, Kaspia mere äärde. Nüüd on piirid suletud — teisel pool mäge on Inguššimaa ja vene piirivalvurid. “Isegi linnuke ei pääse üle lendama..”. Sadade lammaste asemel on Sosol nüüd 24 lehma. Piimast teeb pere juustu ja juustu vahetab pere köögi- ja puuviljade vastu. Ise nägime. Aga mida rohkem turiste Jutta külla satub, seda vähem lehmi on vaja, et ära elada…

Kohtusime Karloga marsrutka peal teel Tbilisist Kazbegisse.

“Mis usku te olete?”
“No meil Eestis on nii, et inimesed sageli ei usugi. Ei kuulugi kuhugi usku.”
“Tõesti? Tõsijuttu räägite? Kirikus siis ei käigi?” (siiras hämmeldus)
“Ei..”
“Aga kuidas teile siis nimi pandi?” (võidurõõmsalt, sest ei saa ju ometi olla, et see toiming kuidagi väljaspool kirikut tehtaks)
“No vanemad lihtsalt panid nime. Valisid nime ära ja panid.”
“Pole varem midagi seesugust kuulnud. Ikka räägite tõsiselt? Ja mis te siis teete kui teil mingi probleem on? Ikka ei lähe kirikusse?”

See religioon on üks lõputu teema. Kuidagi ei õnnestu rahuldava lahenduseni jõuda. On ka selliseid juhtumeid olnud, kus vestluspartner püüab-püüab, kangesti püüab seda uskumatust mõista ja lõpplahenduseks on: “Ühesõnaga (ragin, ragin, ragin) — te olete järelikult siis õigeusklikud.”