Kadri mõtiskleb

Sel ajal kui turistid ja noorpere pika laua taga tooste laususid ja pidu pidasid, vaatas vanamemm telekast Ladina Ameerika seepi. Kõrvaklappidega.

…näitab end mõtlikul 10. oktoobri hommikupoolikul sellisena.

Vanamehetoid istuvad päikesesoojas ja mängivad pargis kabet. Lehed on juba kuldsed ja helid sügiseselt teravad. Sillal, mis ühendab Avlabari linnaosa ja kesklinna, käib vilgas kinnisvaraäri nagu ikka. Kortereid renditakse, müüakse ostetakse, kogu kaup on kirjas suurtel paberplokkidel. Aga täna toimub kõik nagu veidi tasasemalt, justnagu teaksid korteriärikadki, et kuldset sügist pole enam kauaks.

Lumi ronib iga päevaga mööda Kazbeki tippu allapoole. Ja päike jõuab üle Kuro mägede meie verandale aina hiljem ja juba hoopis teise nurga alt, mis muidugi õigustab üha hilisemaid hommikusööke… Sest veranda kasutamisest me veel pole loobunud, kangekaelselt. Šaarik on omastanud ühe vooditest verandal — ja kuna ta tundub nii väike ja külma eest kaitsetu, me teda sealt enam ära ei aja. Veelgi enam:

Elina teatas, et kui tubane temperatuur langeb alla 7 kraadi, kavatseb ta Šaariku tuppa meie vahele magama tuua, kõigil soem. Senine rekordväikseim tubane temperatuur oli 9,3 kraadi, nii et kaua väikesel laigulisel koeral vist enam oodata ei tule. Kui muidugi gaasi enne sisse ei lülitata kui veel külmemaks läheb. Kõik hooned Kazbegis on nimelt gaasiküttega, 15 oktoobril on valitsus lubanud gaasivarustuse käima lükata. Seniks kõik kampsunid ülestikku!

Kui meie sisenesime, siis üks tädidest ärkas ja asus pahura näoga su-dokut lahendama. Teine sättis ennast viksilt tühja leti taha. Postkaardid roostetanud statiivil olid aastast 1977: Gruzinski CCCP, kolme kopikalise margi pilt nurgal. Kaadrid olid imeliselt valitud: lörtsine maantee ja žigulid selle peal, lagunenud tornehitis. fotograafil polnud vist just parim päev.