Vardzia
Vardzia kindlus on suur auke täis kalju. Kõige keskel, kõige suuremas koopas on kirik. Tühi koobas? Kaugeltki mitte: vahaküünalde lõhn, võlvid 12 sajandist freskodega kuninganna Tamarast ja pühadus, mis muudab õhu tihkeks.
Gruusia kirik on austusväärne institutsioon. “Ähh, iganenud kombed ja tseremooniad, pealiskaudsus ja ei midagi muud,” arvasin ma millalgi lapsiku radikaalsusega pea kõigest kiriklikust. Kui sihuke üsna eestlaslik arvamus kusagil ka paika peab, siis siin küll mitte.
Grusiinid on väga usklikud. Isegi kõige hullem lõhkise kulmuga jõmm-põmm võib pikale veninud veinivõtu lõpupoole oma kahekümne-ei-tea-mitmenda toosti härdalt pühale kolmainsusele öelda. Minus tekitab see austust ja turvatunnet. Ja kui majaperenaine Manoni meid sõnadega “Dai bog vam starovje” taas särasilmselt teele saadab, tundub tähtis ja siiras. Ja järsk tee Kazbegist Tbilisisse tundub ka kohe palju ohutum.
Minu religioonimõtted on üsna lapsikud ja naiivsed, aga on Kazbegi küünlavalgetel õhtutel leidnud mitmeid uusi ja huvitavaid radasid. Hea, et Eestis ootab Taiwanist tagasi sadanud sõber, kellega siuhkseid teemasid arutada saab (;
