Lõpu eel
Jätsime Kazbegi selja taha ja peatume viimased päevad enne kojusõitu Tbilisis. On aeg otsi kokku tõmmata. Juba tean, et paljude muude asjade hulgas hakkan puudust tundma:
*meie trio igapäevasest nonstopp absurdihuumorist
*igahommikusest muutuvast Kazbeki mäe vaatest ja lume mõõtmisest
*Elina “veininaeratusest” — see erakordselt särav naeratuse liik ilmneb siis kui kusagilt paistab võimalus veini juua.
*Šaarikust, kes meie verandal omaniku näoga ringi patseerib ja tähtsal ilmel regulaarselt prügikasti kontrollimas käib. Et ega me sinna midagi söödavat pole pannud.
*kontsertitest Šaarikuga. Väikese laigulise koera muusikaanne avaldub kui Leedust pärit keraamilist vilepilli puhuda.
*gruusiapärasest muretust boheemlusest meie peres.
*elektri ootamisest
*Christina vääramatust saksa ordnungist, mis väljendub eriti hästi siis kui mõne uisa-päisa organiseeritud jalutuskäigu või matka jooksul tekib vajadus: veepudeli, taskunoa, lõunasöögi, plaastri, päikesekreemi või peavalurohu vastu. Christinalt võib alati küsida, tal on kaasas.
nicely cut, kadri