Kadri mõtiskleb

… paar päeva hiljem sõitsid tankid Tshinvalisse.

kadri.runnel.ee/kaukasuseilmed/

kadri.runnel.ee/caucasianexpressions/

… sai valmis.

Eestis on külm ja juba lumine. Ja kass, kes pole paks nagu aam vaid ainult väga karvane. Ja kodu, mida peab puudega kütma. Ja palju sõpru ja soojust, siiski.

It’s cold in Estonia. And snowy already! But still — friends and warmth despite of cold.

Jätsime Kazbegi selja taha ja peatume viimased päevad enne kojusõitu Tbilisis. On aeg otsi kokku tõmmata. Juba tean, et paljude muude asjade hulgas hakkan puudust tundma:

*meie trio igapäevasest nonstopp absurdihuumorist

*igahommikusest muutuvast Kazbeki mäe vaatest ja lume mõõtmisest

*Elina “veininaeratusest” — see erakordselt särav naeratuse liik ilmneb siis kui kusagilt paistab võimalus veini juua.

*Šaarikust, kes meie verandal omaniku näoga ringi patseerib ja tähtsal ilmel regulaarselt prügikasti kontrollimas käib. Et ega me sinna midagi söödavat pole pannud.

*kontsertitest Šaarikuga. Väikese laigulise koera muusikaanne avaldub kui Leedust pärit keraamilist vilepilli puhuda.

*gruusiapärasest muretust boheemlusest meie peres.

*elektri ootamisest

*Christina vääramatust saksa ordnungist, mis väljendub eriti hästi siis kui mõne uisa-päisa organiseeritud jalutuskäigu või matka jooksul tekib vajadus: veepudeli, taskunoa, lõunasöögi, plaastri, päikesekreemi või peavalurohu vastu. Christinalt võib alati küsida, tal on kaasas.

Sel ajal kui turistid ja noorpere pika laua taga tooste laususid ja pidu pidasid, vaatas vanamemm telekast Ladina Ameerika seepi. Kõrvaklappidega.

“Vott see seal on sulle täpselt paras!” Hobusemees Hvicha osutab hiirjale noorevõitu loomale koplis.

Kõik kolm hobust saavad lõpuks sadulasse ja mina, Christina ning Hvicha hakkame juba külast välja jõudma. Hobusemees jätkab:
“No näed, väärt hobune on. Kaheaastane. Nädal tagasi panime ta esimest korda sadulasse. Küll siis möllas ja kihutas. Korra isegi sadasin alla! Aga vott: täna on teist korda sadulas ja juba täiesti teine tera.”

Ahhh???!!!

Vardzia kindlus on suur auke täis kalju. Kõige keskel, kõige suuremas koopas on kirik. Tühi koobas? Kaugeltki mitte: vahaküünalde lõhn, võlvid 12 sajandist freskodega kuninganna Tamarast ja pühadus, mis muudab õhu tihkeks.

Gruusia kirik on austusväärne institutsioon. “Ähh, iganenud kombed ja tseremooniad, pealiskaudsus ja ei midagi muud,” arvasin ma millalgi lapsiku radikaalsusega pea kõigest kiriklikust. Kui sihuke üsna eestlaslik arvamus kusagil ka paika peab, siis siin küll mitte.

Grusiinid on väga usklikud. Isegi kõige hullem lõhkise kulmuga jõmm-põmm võib pikale veninud veinivõtu lõpupoole oma kahekümne-ei-tea-mitmenda toosti härdalt pühale kolmainsusele öelda. Minus tekitab see austust ja turvatunnet. Ja kui majaperenaine Manoni meid sõnadega “Dai bog vam starovje” taas särasilmselt teele saadab, tundub tähtis ja siiras. Ja järsk tee Kazbegist Tbilisisse tundub ka kohe palju ohutum.

Minu religioonimõtted on üsna lapsikud ja naiivsed, aga on Kazbegi küünlavalgetel õhtutel leidnud mitmeid uusi ja huvitavaid radasid. Hea, et Eestis ootab Taiwanist tagasi sadanud sõber, kellega siuhkseid teemasid arutada saab (;

…näitab end mõtlikul 10. oktoobri hommikupoolikul sellisena.

Vanamehetoid istuvad päikesesoojas ja mängivad pargis kabet. Lehed on juba kuldsed ja helid sügiseselt teravad. Sillal, mis ühendab Avlabari linnaosa ja kesklinna, käib vilgas kinnisvaraäri nagu ikka. Kortereid renditakse, müüakse ostetakse, kogu kaup on kirjas suurtel paberplokkidel. Aga täna toimub kõik nagu veidi tasasemalt, justnagu teaksid korteriärikadki, et kuldset sügist pole enam kauaks.